Koolinädal 6's nädal möödus ilusti plaanipäraselt ja kõik oli hästi, midagi erilist ei juhtunud, kooliga asjad õnneks on sujuvad.
Tuli nädalavahetus ja saime kokku koos tüdrukuga uuesti, olime väga õnnelikud, et uuesti üksteist näha, siis tegime väiksed dringid, ja väga kahjuks minu tahtel otsustasime täispeaga teha uuesti suitsu ja see oli kõige valem otsus, mida üldse teha sai, sest see ajas meid mõlemaid uuesti suitsetama, mis on väga halb, lisaks vaatas, et verd võib anda kui 3h pole enne suitsetanud ja arvas, et see ongi okei, suitsetajana verd anda, mis minu arvates ei tohiks olla õiglane, aga eks arstid teavad siis paremini, kes ja kuna verd annetada võib, et heategu teha. Lisaks sellele olime õnnelikud siiski nädalavahetusel. Laupäeval kaisutasime üksteist ja vaatasime filmi ja tegime koos küpsisekooki ja olime õnnelikud ja käisime jalutamas ka õhtul, lisaks pühapäev tuli jälle ära minna, siis sain veel ka Ottiga õhtul kokku ja tiksusime linnas, lisaks läksin ööseks tööle ja sain hakkama tehtud, esmaspäeval jõudsin koolis vajalikes kohtades ära käia. Õhtul läksime uuesti Ottiga välja ja tegime mõned dringid, muidugi see läks veidi pikkale, sest lõpetasime tema pool ja siis hommikul alles sain koju. Muidugi käisin koolis ka, sest kontrolltööd pidi niikuinii kirjutama, ja sai ilusti kirjutatud ja koolis jälle vajalik ära tehtud ja siis ootasin enda palgaülekannet pikalt, lõpuks tuli ka, lisaks see rõve suitsunälg tekkis ja hakkasime uuesti ja jälle tegema, vahet pole, et kaugel, lisaks arvas, et pillidest loobumine tore, no see inimese enda asi, ta ei tahtnud neid enam võta, seega okei, loodame et seksuaalelu jääb safiks edasi, samas suitsetamise tõttu maha jäta, ma ei tea, kõlab halvasti veidi, kuid siiski neid kahte korraga lihtsalt ei tohi. See selleks, lisaks lihtsalt see hakkab nii meie mõlema närvidele on tunda olnud ja mis tekitab stressi, sest me oleme liiga kergelt närvilised praegu üksteise peale ja liiga hoolimatud ja pohhuistid. Kunagi ta hoolis palju rohkem, sest ta ei lubanud ja asi polnud pillides vaid tervisest hoolimises jne, võinoh ta jättis ise maha ja ma ka ja me koos loobusime sellest, aga ikkagi uuesti ja enam teda isegi ei koti mitte miski, mis ajab mind veel rohkem kuidagi stressi, sest kui su kaasat ei kotigi su tervis ega elu jne, siis läheb asi kahtlaseks ja kurvaks. Loodan, et me jõuame üksteise mõistmisele tulevikus ja teeme või mitte, aga et me hooliksime taaskord üksteisest ja tunneks mõlemad end hoolitsetanuna ja räägiks alati üksteisele kui me kuhugi läheme. Ei taha, et vaikitakse, kui minnakse kuhugi, alati on parem rääkida üksteisele, siis oleme teadlikud ja ei hakka ilmaasjata kunagi muretsema, ega paanitsema.
Kuid kõige jubedam ongi see, et ma tunnen kuidas see hoolivustunne minu suhtes on teiste poolt vaikselt langenud ja kõigil on ükskõik, ka neil kes enne rohkem hoolisid, on kuidagi ükskõiksemad, lihtsatl kõik nagu muutub alla poole, kus enam pole seda hoolitsetud tunnet nii palju, seda on kuidagi vähemaks jäänud ja see teeb väga haiget mulle, mis põhjustab stressi ja tuju langust ja pahesi jne.
Samas ma tean, et ta hoolitseb minust väga ja armastab mind, sest teisipidi on jälle koos olles seda tunda, kuidas see kõik hoolivus ja armastus eksisteerib ja me pole kurjad jne ning saame hästi läbi ja nunnutame üksteist piisavalt, mitte liigselt, vaid piisavalt ja lisaks hoiame väga kokku üksteisega, aga samas osade asjadega on tõeliselt hoolivus vähenenud, sest enam pole sellist huvi tervise suhtes, kuna suhtumine on elusse pohhuistlikumaks muutunud mõlemal, on kindlalt meie mõlema poolt midagi tehtud, mis meie hoolivust üksteise suhtes vähendanud on ja rohkem pohhuismi kasvatanud on, mis on tegelikult nõrkus mitte tugevus, sest tugevad inimesed hoolivad ja saavad sellega hakkama. Lihtsalt see stress on see mis tekitab tujulangust, pahede tegemisi jne, asi pole selles et meil oleks korrast ära, vaid et meie hoolivus üksteise suhtes on ajaga langenud ja tahaks seda kindlasti kuidagi kasvatada tagasi ja rohkem kokku hoida, kus oleks ka vähem tülitsemist ja vaidlemist, sest seda oli vahepeal liiga palju, viimasel ajal õnneks seda palju vähemaks jäänud, sellega oleme suhet tugevamaks saanud. Kuid siiski vahel on tunne, et mu arvamus on mõteta, sest see ei huvita enam teist poolt, ütleb lihtsalt et pohhui negatiivselt ehk i dont give a shit, mis teeb samuti haiget natuke, lihtsam oleks teemat vahetada kui hakkata teise arvamuse kohta ütlema, et ei koti, vähemalt selle inimese osas keda sa armastad. Mina seda eriti teha ei suuda, paarkorda olen ignogeerinud endale vastast arvamust, ja siis olen süüdi ja kui ütleks et ei koti, oleks asjad kordades hullemad, aga ma lihtsalt ei ütle enda kallimale nii, sest ma hoolin temast ja armastan teda ülekõige enda elus ja olen kõige tänulikum talle üldse. Lihtsalt tahaks, et osad asjad paremini läheks, et me ei jääks uuesti suitsust sõltuvusse ja vabaneks sellest ja saaksime üksteist toetada ja aidata ja et me hooliksime üksteise tervisest ja annaksime kõik endast, et kõik parimasse korda ajada ja elu ilusaks teha ja armastus oleks ja kus me hoolime teineteisest uuesti rohkem, ega lase üksteisel eriti lollusi teha ja hoiame kokku ning hoolitseme üksteise tervisest ja niipalju, et ei ütle teisele ainult, vaid oleme ise üksteisele samamoodi eeskujuks, et seda saavutada ja täita. Lihtsalt vahel juhtub eksimusi, aga neid teevad kõik inimesed, aga eksimustesse ei tohi kinni jääda, see ongi kõige tähtsam, pealegi sooviks seda hoolivus tunnet uuesti, kuna see oli maailma parim tunne ja armastan teda kogu südamest.
Tuli nädalavahetus ja saime kokku koos tüdrukuga uuesti, olime väga õnnelikud, et uuesti üksteist näha, siis tegime väiksed dringid, ja väga kahjuks minu tahtel otsustasime täispeaga teha uuesti suitsu ja see oli kõige valem otsus, mida üldse teha sai, sest see ajas meid mõlemaid uuesti suitsetama, mis on väga halb, lisaks vaatas, et verd võib anda kui 3h pole enne suitsetanud ja arvas, et see ongi okei, suitsetajana verd anda, mis minu arvates ei tohiks olla õiglane, aga eks arstid teavad siis paremini, kes ja kuna verd annetada võib, et heategu teha. Lisaks sellele olime õnnelikud siiski nädalavahetusel. Laupäeval kaisutasime üksteist ja vaatasime filmi ja tegime koos küpsisekooki ja olime õnnelikud ja käisime jalutamas ka õhtul, lisaks pühapäev tuli jälle ära minna, siis sain veel ka Ottiga õhtul kokku ja tiksusime linnas, lisaks läksin ööseks tööle ja sain hakkama tehtud, esmaspäeval jõudsin koolis vajalikes kohtades ära käia. Õhtul läksime uuesti Ottiga välja ja tegime mõned dringid, muidugi see läks veidi pikkale, sest lõpetasime tema pool ja siis hommikul alles sain koju. Muidugi käisin koolis ka, sest kontrolltööd pidi niikuinii kirjutama, ja sai ilusti kirjutatud ja koolis jälle vajalik ära tehtud ja siis ootasin enda palgaülekannet pikalt, lõpuks tuli ka, lisaks see rõve suitsunälg tekkis ja hakkasime uuesti ja jälle tegema, vahet pole, et kaugel, lisaks arvas, et pillidest loobumine tore, no see inimese enda asi, ta ei tahtnud neid enam võta, seega okei, loodame et seksuaalelu jääb safiks edasi, samas suitsetamise tõttu maha jäta, ma ei tea, kõlab halvasti veidi, kuid siiski neid kahte korraga lihtsalt ei tohi. See selleks, lisaks lihtsalt see hakkab nii meie mõlema närvidele on tunda olnud ja mis tekitab stressi, sest me oleme liiga kergelt närvilised praegu üksteise peale ja liiga hoolimatud ja pohhuistid. Kunagi ta hoolis palju rohkem, sest ta ei lubanud ja asi polnud pillides vaid tervisest hoolimises jne, võinoh ta jättis ise maha ja ma ka ja me koos loobusime sellest, aga ikkagi uuesti ja enam teda isegi ei koti mitte miski, mis ajab mind veel rohkem kuidagi stressi, sest kui su kaasat ei kotigi su tervis ega elu jne, siis läheb asi kahtlaseks ja kurvaks. Loodan, et me jõuame üksteise mõistmisele tulevikus ja teeme või mitte, aga et me hooliksime taaskord üksteisest ja tunneks mõlemad end hoolitsetanuna ja räägiks alati üksteisele kui me kuhugi läheme. Ei taha, et vaikitakse, kui minnakse kuhugi, alati on parem rääkida üksteisele, siis oleme teadlikud ja ei hakka ilmaasjata kunagi muretsema, ega paanitsema.
Kuid kõige jubedam ongi see, et ma tunnen kuidas see hoolivustunne minu suhtes on teiste poolt vaikselt langenud ja kõigil on ükskõik, ka neil kes enne rohkem hoolisid, on kuidagi ükskõiksemad, lihtsatl kõik nagu muutub alla poole, kus enam pole seda hoolitsetud tunnet nii palju, seda on kuidagi vähemaks jäänud ja see teeb väga haiget mulle, mis põhjustab stressi ja tuju langust ja pahesi jne.
Samas ma tean, et ta hoolitseb minust väga ja armastab mind, sest teisipidi on jälle koos olles seda tunda, kuidas see kõik hoolivus ja armastus eksisteerib ja me pole kurjad jne ning saame hästi läbi ja nunnutame üksteist piisavalt, mitte liigselt, vaid piisavalt ja lisaks hoiame väga kokku üksteisega, aga samas osade asjadega on tõeliselt hoolivus vähenenud, sest enam pole sellist huvi tervise suhtes, kuna suhtumine on elusse pohhuistlikumaks muutunud mõlemal, on kindlalt meie mõlema poolt midagi tehtud, mis meie hoolivust üksteise suhtes vähendanud on ja rohkem pohhuismi kasvatanud on, mis on tegelikult nõrkus mitte tugevus, sest tugevad inimesed hoolivad ja saavad sellega hakkama. Lihtsalt see stress on see mis tekitab tujulangust, pahede tegemisi jne, asi pole selles et meil oleks korrast ära, vaid et meie hoolivus üksteise suhtes on ajaga langenud ja tahaks seda kindlasti kuidagi kasvatada tagasi ja rohkem kokku hoida, kus oleks ka vähem tülitsemist ja vaidlemist, sest seda oli vahepeal liiga palju, viimasel ajal õnneks seda palju vähemaks jäänud, sellega oleme suhet tugevamaks saanud. Kuid siiski vahel on tunne, et mu arvamus on mõteta, sest see ei huvita enam teist poolt, ütleb lihtsalt et pohhui negatiivselt ehk i dont give a shit, mis teeb samuti haiget natuke, lihtsam oleks teemat vahetada kui hakkata teise arvamuse kohta ütlema, et ei koti, vähemalt selle inimese osas keda sa armastad. Mina seda eriti teha ei suuda, paarkorda olen ignogeerinud endale vastast arvamust, ja siis olen süüdi ja kui ütleks et ei koti, oleks asjad kordades hullemad, aga ma lihtsalt ei ütle enda kallimale nii, sest ma hoolin temast ja armastan teda ülekõige enda elus ja olen kõige tänulikum talle üldse. Lihtsalt tahaks, et osad asjad paremini läheks, et me ei jääks uuesti suitsust sõltuvusse ja vabaneks sellest ja saaksime üksteist toetada ja aidata ja et me hooliksime üksteise tervisest ja annaksime kõik endast, et kõik parimasse korda ajada ja elu ilusaks teha ja armastus oleks ja kus me hoolime teineteisest uuesti rohkem, ega lase üksteisel eriti lollusi teha ja hoiame kokku ning hoolitseme üksteise tervisest ja niipalju, et ei ütle teisele ainult, vaid oleme ise üksteisele samamoodi eeskujuks, et seda saavutada ja täita. Lihtsalt vahel juhtub eksimusi, aga neid teevad kõik inimesed, aga eksimustesse ei tohi kinni jääda, see ongi kõige tähtsam, pealegi sooviks seda hoolivus tunnet uuesti, kuna see oli maailma parim tunne ja armastan teda kogu südamest.
